Istun siin oma kodus, tass kohvi kõrval ja vaatan oma viimase kuu statistikat. Ei, ma pole pangatöötaja ega raamatupidaja. Olen professionaalne mängur. See tähendab, et ma ei mängiahasse sisenemisega ei seo mitte põnevust ega unistusi kiirest rikkusest. Minu jaoks on see töö. Täpselt nagu automehaanik või müügijuht. Ja enne kui keegi hakkab moraliseerima, ütlen kohe: ma tean, mida teen. Iga hommik algab sama rituaaliga – riskikapitali paigutus, koefitsientide analüüs ja uute boonuste skännimine. Räägin teile ühe loo, kuidas ma kunagi ühe suurema summa võitsin, aga kõigepealt peate mõistma, et minu jaoks pole juhust olemas. On ainult tõenäosus ja matemaatika. Selle töö juures on kõige olulisem leida õige sisenemispunkt. Näiteks kui ma alustasin eelmise kuu teisel nädalal, siis esimene asi, mida ma kontrollisin, oli vavada no deposit bonus code – ilma selleta pole mõtet üldse alustada. See pole ahnus, see on strateegia. Iga professionaal teab, et maja eelise saab nullida ainult siis, kui kasutad nende enda pakutavaid relvi.
Aga lähme algusesse. See lugu algab tegelikult umbes kolm aastat tagasi, kui ma kaotasin oma vana töö. Olin siis lihtne programmeerija, istusin koodi taga 12 tundi päevas. Ühel päeval lihtsalt ei tulnud enam. Tühjus. Suure kontori kolmanda korruna. Tegin lõpuks nii, et läksin koju, avasin esimese ettejuhtuva saidi ja hakkasin panustama. Idiootlik eksitus, eks? Esimesed kuud olid... kirglikud. Ma võitsin. Siis kaotasin kõik tagasi. Järgmine kuu maksin arveid laenatud rahaga. Kuni ühel hommikul vaatasin peeglisse ja nägin seal mitte hasartmängusõltlast, vaid lolli, kes ei viitsinud süsteemi õppida. Sellest hetkest alates muutus kõik.
Ma ei räägi teile lugu sellest, kuidas ma ühel õhtul 10 000 eurot võitsin. Selliseid lugusid on iga nurga peal. Tahan rääkida ajast, kui ma olin murdepunktis. Olin õppinud pähe kõik blackjacki tabelid, teadsin, milliseid mänguautomaate operaatorid “pehmemaks” reguleerivad (need, mis jäävad esilehel kauemaks) ja olin juba kaks kuud järjest plussis. Siis tuli uus kasiino, kus pakuti mingit iseäralikku boonust. Ma lugesin tingimused läbi neli korda. Panustamise nõuded olid kõrged, aga mitte võimatud. Ja seal see oligi – vavada no deposit bonus code, mida keegi teine ei osanud õigesti kasutada, sest nad unustasid läbi lugada väikese kirja intressimäärade kohta. Minu jaoks oli see nagu koodi lõhestamine. Ma teadsin, et kui ma panustan ainult teatud tüüpi mängudesse, suudan ma selle boonuse välja võtta garanteeritud kasumiga.
Nii ma siis istusin maha. Kolmapäeva hommikul, kell seitse. Arvutis kaks ekraani – ühel avatud saidi reeglid, teisel mu enda Exceli tabel. Võtsin deposiidiks 200 eurot. See polnud suur raha, aga ma olin juba varasemast õppinud, et suurimad vead tehakse siis, kui sa oled liiga enesekindel. Esimene tund oli närvesööv. Kaotasin järjest. Kaheksa kätt blackjackis läks valesti. Mitte sellepärast, et mul halb õnn oleks, vaid lihtsalt jaotus ei sobinud. Professionaal erineb amatöörist selle poolest, et ta ei hakka kihla suurendama, kui kaotab. Ta lihtsalt vähendab panust ja ootab. Täpselt nagu börsil. Teise tunni lõpuks olin 50 eurot miinuses. Sellest hetkest paljud käiksid põnevusest üles ja prooviksid “tagasi võita”. Mina aga võtsin 15-minutilise pausi, tegin teed, vaatasin uuesti oma tabelit. Siis ma leidsin vea – ma olin valinud valed mängud. Boonus lubas teatud protsendi panustest tagasi, aga ainult kui mängida teatud automaate. Vahetasin kohe.
Ja siis see juhtus. Ma ei hakka teile rääkima dramaatilisest muusikast ega sädemeist. Lihtsalt numbrid hakkasid minu poole liikuma. Pööre pöörde järel. Kõigepealt võitsin tagasi selle 50 eurot. Siis panin oma tegeliku strateegia tööle – panustasin täpselt nii palju, et täita boonuse nõuded minimaalse riskiga. See on nagu male. Mitte ükski käik ei tohi olla emotsionaalne. Kell sai kaks päeval. Olin üksi korteris, kardinad olid natuke lahti ja päike paistis otse klaviatuurile. Mu selg oli väsinud, aga ma ei saanud peatuda. Boonuse panustamise nõue oli peaaegu täidetud. Siis lõin viimase rea. Ma ei mäleta isegi, mis see mäng oli – mingi vana kooli videoautomaat, kus on kolm rullikut. Ja järsku... kontol oli 4200 eurot. Mitte jackpot, mitte “elu muutev” summa, aga minu jaoks tähendas see, et mu matemaatika töötas. Iga sent sellest 4200-st oli teenitud mitte õnne, vaid täpse arvutuse pealt.
Muidugi oli pärast seda veel raskeid päevi. Professionaalse mängurina pead sa leppima sellega, et mõnikord kaotad. Aga see konkreetne võit andis mulle rahalise padja, et ma ei peaks enam kunagi tööle minema. Ma ei pea mängima selleks, et maksta üüri. Ma mängin selleks, et võita. Ja te vaadake, enamik inimesi, kes loevad seda, arvavad, et õnn on nende vastas. Aga tõde on see: kui sa tead, mida sa teed, ei ole ühtegi hasartmängu. On ainult tõenäosuste jaotus. Samamoodi nagu müügimees teab, et 10st kõnest lõpeb üks müügiga – mina tean, et minu 10st panusest lõpeb kolm võiduga. Lihtne matemaatika.
Lõpetuseks: ma ei soovita kellelgi õnne. Õnn on halb nõuandja. Soovitan teil avada Excel, õppida mängureegleid ja mitte kunagi, kuuled, kunagi panustada rohkem, kui oled valmis kaotama. Ja kui sa kunagi satud olukorda, kus sa ei tea, mida teha – naase alati algusesse, kontrolli boonuseid ja pea meeles, et maja ei võida kunagi siis, kui sa mängid nende enda reeglite järgi. See konkreetne boonusekood aitas mul ühe kuuga teenida rohkem kui kolm kuud kontoris istudes. Aga ma ei jätnud siis töölt. Ma jätsin siis, kui sain aru, et olen iseenda ülemus. Ja see tunne on parem kui ükski võit.